Tolm ei teki tootmisruumis ainult seal, kus materjali parajasti liigutatakse. See kandub õhuvooluga taladele, kaablikanalitesse, seadmete katetele ja ventilatsiooniavadesse, kuni järgmine tööetapp või hooldus selle taas liikuma paneb. Tootmisruumi tolmukogunemise peamised allikad tuleb kaardistada enne puhastusgraafiku koostamist. Vastasel juhul eemaldatakse nähtav kiht põrandalt, kuid tolmu tekkepõhjus ja varjatud kogunemiskohad jäävad alles.
Miks tuleb tolmu allikat, mitte ainult tagajärge hinnata?
Tolmu hulk põrandal ei näita alati tegelikku olukorda. Peen fraktsioon võib olla kogunenud konstruktsioonidele, seadmekappide taha või õhukanalitesse ning jääda tavapärase koristuse käigus puutumata. Kui tootmises tekib kuumust, vibratsiooni või tugev õhu liikumine, satub see tolm uuesti töökeskkonda.
Katlamajades, soojusjaamades ja puistematerjale kasutavates tootmistes on tolm seotud ka töökindlusega. See võib takistada ligipääsu seadmetele, koguneda elektriseadmete ümbrusse, vähendada ventilatsiooni toimivust ning muuta hooldustööd aeglasemaks. Mõne materjali puhul tuleb hinnata ka tule- ja plahvatusohtu. Risk sõltub tolmu liigist, osakeste suurusest, niiskusest, kogusest ja sellest, kas ruumis võib tekkida süüteallikas.
Tootmisruumi tolmukogunemise peamised allikad
Puiste- ja toormaterjalide käitlemine
Kõige otsesem tolmuallikas on kuivade materjalide vastuvõtt, ümberlaadimine, doseerimine ja ladustamine. Tuhk, pelletitolm, killustiku peenosised, jahu, söödakomponendid, plastigraanuli puru ning muud puistematerjalid eraldavad osakesi eriti siis, kui materjal langeb kõrgelt või liigub kiiresti konveieril.
Tolm ei piirdu punkri või lindi vahetu ümbrusega. Kui mahalaadimiskoht on avatud, tihendid kulunud või ühendused ebatihedad, liigub peen materjal töötsoonist kaugemale. Sageli annab probleemist märku peen ühtlane kiht seinte alumistel osadel, valgustitel ja masinakorpustel. See tähendab, et tolm on olnud õhus piisavalt kaua, et levida üle ruumi.
Materjali niiskus mõjutab olukorda oluliselt. Kuivem materjal tolmab rohkem, kuid niiskuse lisamine ei ole alati võimalik ega sobi igale protsessile. Seetõttu tuleb lahendus valida käitlissüsteemi, materjali omaduste ja tootmisnõuete järgi.
Purustamine, lõikamine ja mehaaniline töötlemine
Metalli-, puidu-, mineraal- ja plastitööstuses tekib tolm sageli otse tööpingi juures. Lihvimine, saagimine, freesimine, purustamine, sõelumine ja pakendamine toodavad eri suurusega osakesi. Suurem praht langeb maha kiiresti, kuid kõige peenem fraktsioon jääb õhku ning jõuab ventilatsiooni, konstruktsioonide ja kõrvalruumideni.
Kohtväljatõmme peab töötama seal, kus tolm tekib. Kui tõmbeava on tööalast liiga kaugel, filter täitunud või õhuvool valesti reguleeritud, läheb suur osa osakestest ruumi. Ka korralik väljatõmme ei kõrvalda vajadust perioodilise tööstusliku puhastuse järele, sest osa tolmust pääseb alati seadmete välispindadele ja raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse.
Katelde, filtrite ja tuhasüsteemide jäägid
Energeetikasektoris on tavapärased tolmuallikad tuhakäitlus, katelde puhastamine ning elektrifiltrite ja suitsugaasisüsteemide hooldus. Tuhk võib olla väga peen ning selle eemaldamine harja, labida või suruõhuga paiskab osakesed uuesti õhku. Sama kehtib tolmuste filtrielementide, punkrite ja tuhaladude avamisel.
Eriti palju tekib kõrvallevikut siis, kui puhastust tehakse ilma materjali kohe kinnisesse kogumissüsteemi suunamata. Vaakumtehnoloogia eelis on selles, et tuhk ja tolm eemaldatakse kogumiskohta tõstmata ning tööala jääb puhtamaks. See vähendab järelkoristuse mahtu ja aitab hoida hooldusseisaku lühema.
Ventilatsioon ja ruumi õhu liikumine
Ventilatsioon ei ole tolmu algallikas, kuid see määrab, kuhu tolm koguneb. Sissepuhke- ja väljatõmbeõhk võib kanda osakesi seadmete taha, laetaladele või ruumi teise otsa. Kui filtrid on hooldamata, kanalid saastunud või õhuhulgad tasakaalust väljas, hakkab ventilatsioon olemasolevat tolmu ringlusse saatma.
Probleem on sageli nähtav ventilatsioonirestide ümbruses ning kõrgetel horisontaalpindadel. Need kohad jäävad igapäevases koristuses tähelepanuta, kuid just seal võib aja jooksul tekkida märkimisväärne tolmukiht. Hooldusjuht peaks kontrollima ka alasid, kuhu töötaja tavapäraselt ei pääse: ripplagesid, kaablikorve, torustike pealseid ja seadmete ülaosi.
Liiklus, pakendamine ja inimtegevus
Tõstukid, laadurid, kaubaalused ja töötajate liikumine tõstavad põrandale langenud tolmu uuesti õhku. Kui sissepääsude juures kantakse sisse pinnast või materjaliosakesi, liigub saaste tootmisalale rataste ja jalatsitega. Pakendite avamine, tühjade kottide käitlemine ning puhastamata töövahendite liigutamine lisavad samuti peent prahti.
See allikas jääb vahel märkamata, sest ükski seade ei tundu otseselt rikkis olevat. Tegelikult võib põrandate, liikumisteede ja laadimisala puhastamise sagedus olla liiga väike võrreldes tootmise koormusega. Kui tõstukite rehvidel on pidevalt tolmukiht, kantakse see iga sõiduga edasi.
Kuidas leida ruumis tegelik põhiallikas?
Tolmuprobleemi hindamine algab ruumi läbikäimisest tootmise ajal, mitte ainult pärast vahetuse lõppu. Vaadelda tuleb, millises tööetapis tekib nähtav tolmupilv, kuhu õhk seda kannab ja millised pinnad määrduvad esimesena. Hea ülevaate annab tolmukaardi koostamine: märgitakse tekkekohad, levikusuunad, kogunemisalad ja puhastuse ligipääsud.
Kontrolli käigus tasub eraldi üle vaadata järgmised kohad:
- materjali vastuvõtu-, laadimis- ja ümberlaadimispunktid;
- konveierite, punkrite ja toruühenduste tihendid;
- tööpinkide kohtväljatõmme ning filtrite seisukord;
- ventilatsioonirestid, kanalite ümbrus ja kõrged konstruktsioonid;
- põrandad, liiklusteed, tõstukite rattad ning seadmete tagused alad.
Kui tolmu koostis või risk ei ole selge, ei tasu seda oletada ainult välimuse järgi. Näiteks tuhk, metallitolm, puidutolm ja mineraalne peentolm nõuavad eri töövõtteid ning isikukaitsevahendeid. Vajadusel tuleb lähtuda materjali ohutusandmetest ja objekti tööohutusnõuetest.
Tolmu eemaldamine peab vältima selle uuesti õhku paiskumist
Tolmuse tootmisruumi puhastamisel on töömeetod sama tähtis kui töö sagedus. Kuiv pühkimine ja suruõhuga puhumine võivad küll jätta pinna esmapilgul puhtaks, kuid tõstavad peenosakesed õhku. See tähendab, et tolm maandub hiljem tagasi seadmetele, konstruktsioonidele või töötajate hingamistsooni.
Tööstuslik vaakumpuhastus sobib eriti hästi tuha, puistematerjali ja raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse kogunenud tolmu eemaldamiseks. Vaakumiga saab materjali eemaldada põrandalt, seadmete ümbrusest, kanalitest ja kõrgematelt pindadelt ilma seda ruumis laiali ajamata. Meetodi sobivus sõltub siiski materjali kogusest, niiskusest, temperatuurist, võimaliku ohu klassist ning ligipääsust.
Puhastust ei ole mõistlik korraldada ainult siis, kui tolm on juba nähtavalt paks. Tõhusam on siduda töö plaaniliste seisakute, filtrite hoolduse, katelde puhastuse või tootmisliinide perioodilise ülevaatusega. Nii saab puhastada ka alad, kuhu tavapärase töö ajal ei pääse, ning vältida erakorralist seisakut.
Lundeksi tööstusliku puhastuse töödes kasutatakse vaakumtehnoloogiat, et eemaldada tuhk, tolm ja puistematerjal võimalikult kontrollitult. Eesmärk ei ole ainult puhas põrand, vaid tööala, kus seadmetele pääseb ligi, tolm ei levi järgmisse tsooni ning hooldustöö saab tehtud kokkulepitud ajal.
Millal on vaja spetsialiseeritud puhastust?
Spetsialisti kaasamine on põhjendatud siis, kui tolm asub kõrgetel konstruktsioonidel, kitsastes tehnilistes tsoonides, katelde või filtrite juures või kui eemaldatav materjal on koguseliselt suur. Sama kehtib olukordades, kus puhastamine peab toimuma kiiresti tootmisseisaku ajal ning tööala tuleb pärast üle anda puhta ja kasutusvalmina.
Praktiline lähtekoht on lihtne: kui samasse kohta koguneb tolm pärast iga puhastust kiiresti tagasi, ei ole probleem koristaja töömahust. Siis tuleb vaadata üle materjali käitlemine, tihendid, väljatõmme, liikumisteed ja puhastusviis. Õigesti leitud allikas vähendab nii puhastuskulusid kui ka tootmisruumi riske.